TPIK 10. aastapäeva konverentsi ettekannete teesid

Väljakutsed puudega inimeste õiguste tagamisel ja sotsiaalse õigluse saavutamisel
Allar Jõks
EV õiguskantsler

• Võrdse kohtlemise õiguslik tähendus ja eesmärgid. Riigi kohustus hõlmab ideaaljuhul:
1) Diskrimineerimist keelustava normistiku loomist;
2) Positiivsete erimeetmete kasutuselevõttu- riigipoolset lisasooritust, et tagada erikaitset vajavatele isikugruppidele samaväärne võimalus õigustele juurdepääsuks;
3) Puuetega inimeste õiguste ja võrdse kohtlemise mõõtme süstemaatilist arvestamist seadusandja poolt kõikides õiguslikult reguleeritavates valdkondades.

I Õiguskantsleri institutsioon- kuidas saab kaasa aidata puuetega inimeste õiguste tagamisele?
• Õiguskantsleri topeltfunktsioon ja lepitusmenetlus

• Näiteid õiguskantsleri praktikast puuetega inimeste õiguste tagamisel:
1) rehabilitatsiooniteenus
2) hooldajatoetus
3) erivajadustega laste õigus haridusele

• Õiguskantsleri ülesannete täitmise vormid:
1) avaldused
2) omaalgatus
3) kontrollkäigud

II Puudega inimeste õiguslik seisund Eesti Vabariigis
• Euroopa Sotsiaalharta artikkel 15
• Eesti Vabariigi põhiseadus § 12- võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise printsiip- ja § 28- õigus tervisele ja puuetega inimeste erihoolekande põhimõte
• Võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seaduse eelnõu, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus, sotsiaalhoolekande seadus, tööturuteenuste ja toetuste seadus, ühistranspordi seadus
• ÜRO puuetega inimeste konventsioon ja selle fakultatiivprotokoll

III Milliseid samme peab riik veel võtma puuetega inimeste õiguste tagamisel?
• Sotsiaalsete õiguste realiseeritavus
• Haridus ja tööhõive
• Puudega inimese õigus otsustada tema elukorralduse üle


Kodanikuühenduste roll võrdsete võimaluste tagamisel
Urmo Kübar
Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu (EMSL) juhataja

Väga üldiselt võib kodanikuühenduste tegevuse jagada kolmeks: eestkoste (mingi grupi ühiste huvide koondamine ja esindamine), teenuste osutamine (mingi probleemi vahetu “käed külge”-meetodil lahendamine) ning inimeste vaba aja sisustamine (kõigile tuttavad laulukoorid, spordi- ja muud huviklubid). Tavaliselt on need tegevused läbi põimunud: näiteks teenuse osutaja on ka hea ekspert, osutamaks vajadustele ja lahendustele õigusloomes. Ühiskonnale olulised on hästi tehtuna kõik nimetatud tegevused.

Sellest tulenevad ühenduste rollid ühiskonnas:
▪ kompetentsikeskused – valdkonna spetsialistid, arengute tundjad ja prognoosijad;
▪ arvamuste ja huvide koondajad – omades vahetut kontakti sihtgruppidega (olles ise sageli selle grupi esindajaks), oskavad osutada praegustele vajadustele ja kitsaskohtadele, pakkuda lahendusi ning anda tagasisidet erinevatele ettepanekutele;
▪ teenuste osutajad – sageli paindlikumad, inimlähedasemad ja seetõttu paremate tulemustega;
▪ sotsiaalse innovatsiooni eestvedajad – uute ideede ja toimivate lahenduste väljapakkujad ning katsetajad (nt. Maarja küla tüüpi kogukonnad)
▪ häirekella lööjad – tänu oma ekspertiisile ning kontaktidele märkavad ühendused sotsiaalsete probleemide lähenemist sageli varem kui teised, oskavad juhtida neile ühiskonna tähelepanu ja hoiatada kaasnevate mõjude eest (nt. HIV ennetus)

Nende rollide täitmiseks ootused avalikule sektorile kui partnerile:
▪ kaasamine – läbipaistev ja selgetest põhimõtetest lähtuv, eesmärgipärane, sisuline, arvestav (vahendid, aeg, tagasiside)
▪ rahastamine – läbipaistev ja selgetest põhimõtetest lähtuv, tulemusele orienteeritud, vajadustega arvestav


10 aastat Tallinna Puuetega Inimeste Koda
Tiiu Hermat
TPIK juhatuse esinaine

Olulisemad meie igapäevast tööd puudutavad dokumendid:
• Eesti Vabariigi Invapoliitika Üldkontseptsioon „Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid”
• ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon
• Euroopa Nõukogu puuetega inimeste õiguste kaitse ja kaasatuse suurendamise strateegia aastateks 2006-2015
• Tallinna sotsiaalhoolekande arengukava 2006-2010

1997 moodustati Sotsiaalministeeriumi algatusel üle vabariigi maakondlikud puuetega inimeste kojad, erandiks suure haldusterritooriumiga Tallinn, kuhu loodi eraldi koda. Tänaseks on Tallinna Puuetega Inimeste Koda katusorganisatsiooniks 21 liikmesorganisatsioonile Tallinnas (liikmeid kokku 4000)

Peamised tegevused:
• Puuetega inimeste huvide kaitsmine ja esindamine kohalikul tasandil
• Liikmesorganisatsioonide toetamine
• Avalikkuse teavitamine puuetega inimeste probleemidest
• Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuse haldamine
• Invataksoteenuse koordineerimine

Suurimad saavutused:
• Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuse avamine aastal 2002
• Muutumine arvestatavaks koostööpartneriks Tallinna linnale invapoliitika kujundamisel
• Pikaajalised ja mahukad projektid- „Värviline vihmavari” ja „Puuetega inimeste arvutiõpe ja internetipunkt”
• Alates 1998.a. invataksoteenuse koordineerimine, pidev tegelemine puuetega inimeste transpordiküsimustega

Kuhu tahame jõuda:
• Ühtegi olulist puuetega inimesi puudutavat otsust ei ole vastu võetud ilma puuetega inimeste ühinguid kaasamata
• Puuetega inimeste ühingute aktiivne kaasamine puuetega inimeste toetuste ja teenuste planeerimisse
• Linna poolt on ette nähtud ressurss, et puuetega inimeste ühingutel oleks võimalus aktiivselt anda eksperthinnanguid puuetega inimesi puudutavates küsimustes
• Rohkem puuetega inimesi ühingutes, elujõulised ühingud, kel võimalus pakkuda senisest enam aktiviseerivaid tegevusi, mis tõstaks puuetega inimeste elukvaliteeti


Riigist kus meil ja meie lastel on hea elada
Anu Kasmel,
Lõuna-Taani Ülikooli õppejõud

Rahvastiku elu on kui jõgi – kord lai, rahulikult voogav ja taevakarva, kord käänuline, kärestikuline, raudpruun ning vahel ka rajuse kosena kukkuv. Kuidas üks rahvastik selles pulbitsevas jões ellu jääb, tuleneb valdavalt riigimeeste poliitilisest tarkusest, oskusest vaadata kaugemale tänasest päevast ja näha tänaste otsuste homme ilmnevaid mõjusid.
Eestis on elujõest allakukkunuid rohkem kui teistes Euroopa Liidu ühiskondades.

Tervena elatud eluiga on oluliselt madalam võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikide keskmise tasemega. Põhiharidusega meestel on tõenäosus elada 19 aastat vähem kui kõrgharidusega naistel. Kasvab sotsiaalne ebavõrdsus tervises. Selliseid suuri erinevusi ei leia üheski teises Euroopa riigis. Taolise oluorra tõttu oleme usinasti kosest alla kukkunuid veest välja noppimas – vajame tervishoiule suuremaid finantseeringuid, ehitame uusi haiglaid ja teeme suuri jõupingutusi jõudmaks toime tulla haiget saanute raviga. Oleme niivõrd hõivatud vette kukkunute päästmisega, et meil pole aega minna vaatama, kes küll ometi nii paljusid seal üleval jõkke tõukab?

Tervisemõjurid asuvad valdavalt väljaspool tervishoiusüsteemi – meie tervist määravad suuresti sotsiaalsed suhted ja see sotsiaalne keskkond, mis meid ümbritseb. Rahvastiku tervis on erakordselt tundlik baromeeter – iga poliitiline otsus, mis vastu võetakse, mõjutab suuremal või vähemal määral meie tervise arengut. Tugevaimaks mõjuriks on sotsiaalne sidusus, ühtekuuluvustunne ja kindlustunne, et igas olukottas saadakse hakkama.

Sotsiaalne sidusus ja usaldus on osa meie sotsiaalsest teadvusest – see on uskumus, et meil on ühine saatus ja et häda korral me aitame üksteist. Sotsiaalne usaldus on mõjuvõimas tegur, mis on seotud paljude ihaldatud väärtustega. Neil, kes arvavad et enamik inimesi võib usaldada, on parem tervis, nad on tolerantsemad erisuste suhtes, positiivsemate ootustega tuleviku suhtes ning rahul oma eluga. Sama korrelatsioon esineb ka ühiskonna tasandil - grupid, organisatsioonid, külad, linnad, kus enamik inimesi usaldavad teisi, on demokraatlikuma ühiskonnakorraldusega, seal on vähem kriminaalsust ning paremad heaolu- ja tervisenäitajad.

Sotsiaalse ebavõrdsuse all tervises mõistetakse just ebaõigluse tõttu tekkinud erinevusi tervises - neid erinevusi, mis on välditavad ja ei ole aktsepteeritavad. Igal lapsel, kes oma elu alustab peavad olema võrdsed võimalused nii üldiseks arenemiseks kui tervisearenguks. võimatuks.

Riik, kus tehakse poliitilisi otsuseid, mis võtavad arvesse sotsiaalselt tundlike gruppide vajadusi ja loob kõigile meile kindlustunde - see on riik kus nii meil kui meie lastel on hea elada.


Õigused ja kohustused ühiskonnas. Ühiskonna vastutus
Andres Siplane
Tallinna Ülikooli doktorant

Ettekandes puudutan populaarsel viisil ühiskonna ja üksikisiku vastutuse jagunemist ühiselu korraldamisel. Paradoksaalsel moel on ühiskonna toimimise eelduseks, et ühiskonna ja üksikisiku vahelised vastutuspiirid on määratletud. Samas aga on selle piiri määratlemine igavene diskussiooniteema, mille suhtes lõplikku tõde pole võimalik sedastada.

Kui teaduse positivistlikul ajastul uskusid teadlased siiralt, et selle piiri detailne määratlemine on võimalik, siis nüüd pigem püütakse leida üksikjuhtumite najal põhjuslikke seoseid ja seesmist loogikat. Osutan oma ettekandes mõningatele näitlikele üksikjuhtumitele.

Et minu hinnangul kaldutakse avalikus retoorikas pigem asetama vastutuse rõhku üksikisikule, siis tutvustan põgusalt ka sotsialiseerumisteooriat.